Ühel hetkel elus muutub üks asi
tähtsamaks kui kõik teised. Otsides eneseteostuse võimalust või
pääsu vabanemaks igapäevaelus pitsitavast rutiinist. Minuga juhtus
see 5 aastat tagasi.
Tasapisi kasvas tänavatel ja
kergliiklusteedel lõbu pärast sõidetud rulluisutamisest minu uus
elu. Kiirrulluisutamine, asi milles ma tundsin ennast algusest peale
kindla ja edukana. Esimesed võistlused, kerged pettumused, uued
võistlused, uued kogemused. Kokkuvõttes oli see tagasipöördumine
põhikooli ajal armastatud sportimise juurde.
Trennid, väsimus, vabanemistunne –
kõik see hakkas ühel hetkel jälle meeldima ja veel rohkem kui
kunagi varem.
Hakkasin teadlikult vältima pidusid,
jälgisin tähelepanelikult, mida söön, järjest enam jäi vähemaks
aega sõprade ja tuttavatega suhtlemiseks.
Sport täitis minu elu peale tööpäeva
lõppu ja nädalavahetustel täielikult. Ajal, kui ma ei harjutanud,
taastusin ma parajasti eelmisest, et uueks seansiks puhanuna valmis
olla. Päev-päevalt mõtlesin, kuidas saada järjest tugevamaks ja
paremaks. Jõu- ja immitatsiooniharjutused, rulluisutamine,
rattasõit, jooks ja nii otsast peale.
Ühel hetkel tundsin, et ma pean
riskima, kiirendama treeningukoormuste kasvu, isegi rohkem kui
soovitatav. Nädalas tehtavate trennipäevade arv kasvas kuueni,
mõnel neist tegin lausa kaks harjutuskorda. Võidutahe oli nii suur
ja kaotusetunne nii valus. Enda motivatsiooni taltsutamisega mitte
toime tulles ja ennast selgelt üle forsseerides saabus aga kogu
kaardimajakese kokkukukkumine päevapealt, 2008 aasta hirm-tuulisel
novembriõhtul väljast sooja tulles tundus miski valesti olevat.
Põlved, mis olid seni ainult mõnusalt surisenud, hakkasid
kohutavalt valu tegema, piinad olid suured nii käies, istudes,
magades ja joostes, ei aidanud ei asendi muutmine ega valuvaigistid.
Kuid ikkagi püsis lootus kiireks paranemiseks ja oma treeningutega
jätkamiseks. Möödusid nädalad ja kuud. Arstide vahel joostes ei
selgunud alguses isegi mitte valu põhjus. Ma ei olnud endalegi
teadvustanud, et ma ei harjutanud enam „pühapäevasportlase“
kombel ja mind varitsesid täiesti teistsugused ohud.
Inimestega suheldes muutusin järjest
ebaviisakamaks, tõmbusin endasse, olin nii iseenda kui kõigi teiste
peale pahane.
Ilmade soojemaks muutudes andis valu
kergelt järele, see ei olnud enam nii häiriv ja positiivsel foonil
kasvatasin jällegi oma trennikoormusi. Vahepeal ettevalmistusse
tekkinud auk oli vaja likvideerida - vaenlane ju ei maga. Suvi möödus
võitlustel käies ja harjutades. Pöörasin suurt tähelepanu oma
tehnika lihvimisele. Tulemused paranesid vigastusele vaatamata.
Sügiseks oli enesetunne hea ja valust
hoolimata tundsin, et suudan seda kõike sarnaselt jätkata. Talve
saabudes muutus kõik jälle hullemaks. Lõpuks selgus ka valu
põhjus, 1 aasta oli möödas. Mõlema põlvekedra taguse kõhre
pehmenemine ja kerge kulumine ning vedeliku normaalsest kogusest
suurem hulk põlves. Niisked ja külmad talvepäevad olid metsikult
pikad ja lõputud. Ravimid ei toonud nii kiiresti loodetud pääsu.
Pereliikmete, sõprade, tuttavate ja kollegidega käitusin halvasti,
alati oli keegi, kellele midagi halvasti öelda või tigedalt
käituda.
Seekord ei toonud kergendust ka
soojendav kevad, võistlushooaja otsustasin juba siis puuduliku
treeningu ja jätkuvate valude tõttu vahele jätta, ainult mõned
kohalikud võistlused. Spordi nautlemiseks piisas mulle konkurentide
ja tuttavate võistluste jälgimisest, nende õnnestumistest ja
ebaõnnestumisest osa saades. Vahepeal määrati mulle füsioterapeudi
poolt eriharjutused, tarvitasin jätkuvalt ravimeid, tegin kerge
koormusega pikki treeninguid. Miski ei paistnud muutuvat. Ilmad
muutusid jälle kurvalt pimedaks ja külmaks ning sellega koos ka
läbielamised. Eriharjutused, spinningurattasõit. Just siis ,kui
hakkas saabuma kurb „tähtpäev“, hakkasid pingutused vilja
kandma. Igal hommikul ei oodanud mind „jälle“ see suruv tunne.
Ma suutsin lõpuks iseendale andestada ...
Mida ma õppisin sellest kogemusest?
Kõigi heade asjade puhul kehtib reegel: nendega ei tasu arulagedalt
üle pingutada.
Vabandust, kõik kellele ma põhjustasin
valu ja ebameeldivusi, ma lihtsalt ei oska kaotada!
Mis meelel see keelel. Oma filmikogu tolmust puhastades leidsin vana hea lemmiku "Highwaymen".
Lühidalt on see lugu hea ja kurja võitlusest, armastusest, kättemaksust, valust ja eriti haigetest inimestest... ja kuigi trailerist jääb mulje kui õudusfilmist siis nii see päris pole, sisse on pikitud isegi kergete huumorisugemetega steenid.
Osades James Caviezel, Rhona Mitra, Frankie Faison ja Colm Feore.
Trailer:
Filmi soundtrack (arvatavasti see mis selle filmi nii huvitavaks teeb :))
Teha palju trenni - 5 - 6 tundi päevas poleks ju üldse paha, samas vigastuste tekkimisest ja haigustest sooviks samuti pääseda :) Võita kõik võistlused kus ma starti lähen - ja neid võiks olla soovitatavalt palju ja koosseis võimalikult kõrgetasemeline.
Sotsialiseeru