isiklik - Blog

Ühel hetkel elus muutub üks asi tähtsamaks kui kõik teised. Otsides eneseteostuse võimalust või pääsu vabanemaks igapäevaelus pitsitavast rutiinist. Minuga juhtus see 5 aastat tagasi.

Tasapisi kasvas tänavatel ja kergliiklusteedel lõbu pärast sõidetud rulluisutamisest minu uus elu. Kiirrulluisutamine, asi milles ma tundsin ennast algusest peale kindla ja edukana. Esimesed võistlused, kerged pettumused, uued võistlused, uued kogemused. Kokkuvõttes oli see tagasipöördumine põhikooli ajal armastatud sportimise juurde.

Trennid, väsimus, vabanemistunne – kõik see hakkas ühel hetkel jälle meeldima ja veel rohkem kui kunagi varem.

Hakkasin teadlikult vältima pidusid, jälgisin tähelepanelikult, mida söön, järjest enam jäi vähemaks aega sõprade ja tuttavatega suhtlemiseks.

Sport täitis minu elu peale tööpäeva lõppu ja nädalavahetustel täielikult. Ajal, kui ma ei harjutanud, taastusin ma parajasti eelmisest, et uueks seansiks puhanuna valmis olla. Päev-päevalt mõtlesin, kuidas saada järjest tugevamaks ja paremaks. Jõu- ja immitatsiooniharjutused, rulluisutamine, rattasõit, jooks ja nii otsast peale.

Ühel hetkel tundsin, et ma pean riskima, kiirendama treeningukoormuste kasvu, isegi rohkem kui soovitatav. Nädalas tehtavate trennipäevade arv kasvas kuueni, mõnel neist tegin lausa kaks harjutuskorda. Võidutahe oli nii suur ja kaotusetunne nii valus. Enda motivatsiooni taltsutamisega mitte toime tulles ja ennast selgelt üle forsseerides saabus aga kogu kaardimajakese kokkukukkumine päevapealt, 2008 aasta hirm-tuulisel novembriõhtul väljast sooja tulles tundus miski valesti olevat. Põlved, mis olid seni ainult mõnusalt surisenud, hakkasid kohutavalt valu tegema, piinad olid suured nii käies, istudes, magades ja joostes, ei aidanud ei asendi muutmine ega valuvaigistid. Kuid ikkagi püsis lootus kiireks paranemiseks ja oma treeningutega jätkamiseks. Möödusid nädalad ja kuud. Arstide vahel joostes ei selgunud alguses isegi mitte valu põhjus. Ma ei olnud endalegi teadvustanud, et ma ei harjutanud enam „pühapäevasportlase“ kombel ja mind varitsesid täiesti teistsugused ohud.

Inimestega suheldes muutusin järjest ebaviisakamaks, tõmbusin endasse, olin nii iseenda kui kõigi teiste peale pahane.

Ilmade soojemaks muutudes andis valu kergelt järele, see ei olnud enam nii häiriv ja positiivsel foonil kasvatasin jällegi oma trennikoormusi. Vahepeal ettevalmistusse tekkinud auk oli vaja likvideerida - vaenlane ju ei maga. Suvi möödus võitlustel käies ja harjutades. Pöörasin suurt tähelepanu oma tehnika lihvimisele. Tulemused paranesid vigastusele vaatamata.

Sügiseks oli enesetunne hea ja valust hoolimata tundsin, et suudan seda kõike sarnaselt jätkata. Talve saabudes muutus kõik jälle hullemaks. Lõpuks selgus ka valu põhjus, 1 aasta oli möödas. Mõlema põlvekedra taguse kõhre pehmenemine ja kerge kulumine ning vedeliku normaalsest kogusest suurem hulk põlves. Niisked ja külmad talvepäevad olid metsikult pikad ja lõputud. Ravimid ei toonud nii kiiresti loodetud pääsu. Pereliikmete, sõprade, tuttavate ja kollegidega käitusin halvasti, alati oli keegi, kellele midagi halvasti öelda või tigedalt käituda.

Seekord ei toonud kergendust ka soojendav kevad, võistlushooaja otsustasin juba siis puuduliku treeningu ja jätkuvate valude tõttu vahele jätta, ainult mõned kohalikud võistlused. Spordi nautlemiseks piisas mulle konkurentide ja tuttavate võistluste jälgimisest, nende õnnestumistest ja ebaõnnestumisest osa saades. Vahepeal määrati mulle füsioterapeudi poolt eriharjutused, tarvitasin jätkuvalt ravimeid, tegin kerge koormusega pikki treeninguid. Miski ei paistnud muutuvat. Ilmad muutusid jälle kurvalt pimedaks ja külmaks ning sellega koos ka läbielamised. Eriharjutused, spinningurattasõit. Just siis ,kui hakkas saabuma kurb „tähtpäev“, hakkasid pingutused vilja kandma. Igal hommikul ei oodanud mind „jälle“ see suruv tunne. Ma suutsin lõpuks iseendale andestada ...

Mida ma õppisin sellest kogemusest? Kõigi heade asjade puhul kehtib reegel: nendega ei tasu arulagedalt üle pingutada.

Vabandust, kõik kellele ma põhjustasin valu ja ebameeldivusi, ma lihtsalt ei oska kaotada!

Mis meelel see keelel. Oma filmikogu tolmust puhastades leidsin vana hea lemmiku "Highwaymen".

Lühidalt on see lugu hea ja kurja võitlusest, armastusest, kättemaksust, valust ja eriti haigetest inimestest...
ja kuigi trailerist jääb mulje kui õudusfilmist siis nii see päris pole, sisse on pikitud isegi  kergete huumorisugemetega steenid.

Osades James Caviezel, Rhona Mitra, Frankie Faison ja Colm Feore.

Trailer:

Filmi soundtrack (arvatavasti see mis selle filmi nii huvitavaks teeb :))

Filmi koduleht - www. highwaymenmovie. com
IMDb
Filmiveeb