Inimvõimed ja sport

Vahetult enne olüpmpiamänge kerkib ajakirjanduses, teles ja spordiringkondades üles küsimus, et kas sport on puhas ja kas ka 10, 20 aasta pärast võistlevad võistlustel ikka inimesed mitte zombid või hoopistükkis masinad. Kas ka tegelikult asi nii hull on või on asi juba inimestest praegu kaugele läinud?

Rekordid kerkivad pea iga suurvõistlusega, vahel isegi mitu korda ühe ürituse raames. See näitab, et sport liigub järjest edasi, järjest lähemale inimvõimete piiridele või on need piirid juba ületatud? Pea kõik tippsportlased (v.a maletajad ja muud lauamänge mängivate sportlaste sekka loetavad atleedid) maadlevad või on maadelnud mõne tõsisema vigastusega. Millal tekkivad vigastused? Enim tekkib neid arvatavasti ikka ülekoormusest ja -treenitusest tekkinud luude/lihaste väsimuse tõttu. Samas võiks ju väita, et inimvõiteme piirid on tegelikult ületatud - kui iga teine sportlane vigastust ravima peab ja sellest pääsevad ainult mõned üksikud hea õnne korral. Samas ei tule alati vigastused sihilikust ületreeningust vaid hiilivad ligi hoopis teadmiste või abi puudumise tagajärjel, võta siis kinni millal on olukord üks, millal teine?

Mõned näited ka lõpetuseks. Viimasel ajal on ajakirjanduses kajastatud jalgratturi Tanel Kangert'i katsumusi haigete põlvedega - negatiivseks faktoriks märgitud madal temperatuur. Ülekoormusest tingitud vigastuste küüsis on (olnud) suusatajad Andrus Veerpalu, Virpi Kuitunen jpt.

Elame edasi...